Kõrvarõngad kui kõrvaehted ilmusid Aasias rohkem kui 7000 aastat tagasi. Sel ajastul oli neil toodetel erinevatel kontinentidel erinev tähendus ja neid kandsid nii mehed kui naised. Näiteks iidsete egiptlaste jaoks sümboliseeris kõrvarõngaste kandmine staatust ühiskonnas – need olid märgiks perekonna jõukusest ja õilsusest.
Vana-Roomas torgati kõrvapulgadesse ainult orjad ja rõngaste kandmine kõrvas oli märk madalamast klassist. Kreeka mehi, kellel oli see eristus, peeti korrumpeerunud ja müüsid oma keha rikastele, kuid Kreeka aadlikud daamid kandsid pärlitest või vääriskividest kõrvarõngaid, mis rõhutasid nende kõrget sotsiaalset staatust.
Caesari armee julgematele komandöridele anti suur au oma rinnanibud läbi torgata ja kõrvarõngastega kaunistada. Egiptuse hauakaevamiste käigus avastati väga erinevaid vääriskividega kaunistatud kuld- ja hõbeesemeid.
Safiiridest, rubiinidest ja smaragdidest valmistatud ehteid kandsid Assüüria, Hiina, India ja teiste iidsete tsivilisatsioonide naised.
Püha inkvisitsiooni ajastul vaibus kõrvaaukude populaarsus mõnevõrra.Kartes kiriku tagakiusamist ja salajasi korraldusi, lõpetasid paljud elanikud lihtsalt oma labadesse aukude augustamise. Siiski oli ka neid, kes selle teo sihikindlalt toime panid.
Nii näiteks pandi mustlasperedes ainsa poja kõrvarõngas kõrva. Vargad läbistasid sagara, näidates allumatust võimudele ja Jumalale. Piraadid, kes vallutasid teisi laevu, kaunistasid ka nende kõrvu ja pistsid neisse pisikesed naastud – iga laeva kohta üks. Piraadilaevade püssimehed kandsid lahingu ajal kõrvade katmiseks massiivseid ehteid. Tegelikult oli piraatide jaoks kõrvarõnga kandmine kõrvas auasi, mida iga röövliga ei autasustatud. Selle aksessuaari kandmise õiguse teenimiseks pidi meremees mitte ainult üles näitama julgust ja vaprust, vaid saama ka "sügavuse vallutajaks merehundiks". Tavaliselt seisnes katse ekvaatori ületamises või kuulsa Cape Horni vallutamises.
Renessansiajal taastus kõrvaehete mood taas, kuigi ametlikku kirikuseadust ei tühistatud. Kõrvarõngaste kandmist enam taga ei kiusatud, mis on selgelt näha Valois’ Henry III portreel, kelle paremat kõrva kaunistab sõrmus.
Vana-Venemaal kandsid mehed ka kõrvarõngaid. Sel ajal võis ehete maksumus määrata, millisesse klassi konkreetne inimene kuulub. Nii kandsid vaesed ja töölised vasest või pronksist valmistatud aksessuaare ning käsitöölised ja jõukad kauplejad ostsid hõbedast ja kullast valmistatud esemeid.
Peeter Suure valitsusajal kõrvarõngaid enam ei kantud, sest neid polnud näha tohutute pikkade parukate all, mis õukonnas meeste ja naiste päid ehtisid. Kuid tolleaegsed pärisorjad olid kohustatud neid tooteid kandma, et kõik näeksid, et neil on omanik.
Peetruse ja Katariina Suure poja Paulus Esimese ajal oli kõrvarõngal meremeeste ja sõjaväelaste jaoks maagiline tähendus ning see kaitses sõdurit kuulide ja ebaõnne eest, eriti kui selle kinkis tema armastatud daam.
Tänapäeval kannavad kõrvarõngaid peamiselt naised ja neid aksessuaare valmistatakse erinevatest materjalidest, alates ehetest kuni kallite metallide ja erinevate vääriskivideni.
Maailma kõige kallimate kõrvarõngaste maksumus on 57 miljonit dollarit. See ehete meistriteos müüdi Genfis oksjonil tundmatule ostjale. See uskumatu hind on tingitud asjaolust, et ehted on kaetud tohutute siniste ja roosade värvidega pirnikujuliste teemantidega.