Ostlemine on iga kaasaegse inimese elu oluline ja lahutamatu osa. Selle nähtuse tekkelugu ulatub iidsetesse aegadesse.
Vana-Kreekas mõistsid kaupmehed, et kaubad lähevad paremini müüki, kui need on koondatud ühte kohta linna keskossa. Nii tekkisid esimesed turud – igas poes eksponeeriti oma tooteid ja see oli klientidele väga mugav.
Vanad roomlased läksid veelgi kaugemale. Nad kasutasid ka keskväljakul asuvat ala, kuid hajusate poodide asemel ehitasid nad hiiglasliku, üle 150 müügiletiga kaubanduskeskuse. See hoone oli maailma esimene ostukompleks ja selle ehitus pärineb 2. sajandist pKr. Lisaks tolleaegsetele kauplustele rajati kirjeldatud alale mitukümmend söögikohta.
Keskajal olid poodide asemel laadad. See tähendab, et kaupmehed ja käsitöölised liikusid teatud päevadel ühest kohast teise. See oli ostjatele äärmiselt ebamugav, sest kui mõnda kaupa oli hädasti vaja, tuli see laenutada või muul viisil teha, sest laatade sagedus jättis soovida.
@pinterest.fr
16. sajandi lõpus mõistsid inimesed lõpuks, et kõige tulusam oleks luua püsikauplused, et inimene saaks endale sobival ajal vajalikke kaupu soetada. See oli väga kasulik nii ostjale kui ka müüjale. Muidugi ei kavatsenud keegi ehitada kaubanduskeskusi ega kaupmeestele eraldi hooneid, mistõttu asusid müüja kodus keskaegsed poed. Kui tooteid oli palju või need võtsid oma suuruse tõttu palju ruumi, siis sellisele kaubale anti terve ruum. Ja kui kaup pandi väikesele kandikule, siis võeti kliente vastu otse elutuppa. Kaubaga ruumis olid aknad suletud primitiivset tüüpi trellidega. See lihtne seade koosnes puidust või metallist naeladest, mille otsa kinnitati lõks – mitu riidest kotti metallist või klaasist esemetega. Sisse tungida üritades kukkusid kotid alla, purunes klaas ja kauba omanikud jooksid müra peale. Mugav, kas te pole nõus?
Iisraelis olid juveliirid ja antiigimüüjad ühed esimesed, kes kodus töötamise ideele tulid. Nende tooted olid väga kallid, nii et targad juudid ei tahtnud neist hetkekski lahku minna.
Edinburghis rekonstrueeriti tõeline 17. sajandi siseturg. Nüüd on see haruldane hoone ajalooline monument ja igaüks võib sukelduda keskaegse Šotimaa ajastusse.
@klook.com
17. sajandil oli Inglismaa kõige arenenum kaubandusriik. Mööda Thamesi eksporditi kaupu alates vürtsidest ja kohvist kuni mitmesuguste tekstiiltoodeteni. India meremehed varustasid suhkrut ja tubakat, vürtse ja siidi toodi aga Lähis-Idast. Hiina oli kuulus oma kvaliteetse portselani ja tee poolest.Ja kauplemisplatvormid ise on palju muutunud. Nüüd olid need valgusküllased, avarad ja kauni sisekujundusega hooned. Tootenaabrus enam häiritud ei olnud, teisisõnu dekoratiivkaupade osakonnas ei müüdud enam toorest kala ega hobuseliha.
Mõistes, et enamasti teevad sisseoste naised, hakkasid kogenud kaupmehed neid sihikule võtma. Nii avati 18. sajandi keskel terve seeria poode naiste aksessuaaride ja õmblustarvikutega.
Järgmise märkimisväärse sammu ostlemise arengu ajaloos tegi Aristide Boucicault, mees, kes ehitas hiigelpoe ja lubas oma klientidel kaupa käega katsuda, mis varem oli rangelt keelatud. Pealegi oli igal tootel hind – see oli ostjale mugav, sest nüüd nägi ta kohe, kas saab seda või teist ostu endale lubada. Tark Boucicault kinkis oma külaliste lastele õhupalle ja värvilisi joonistusi, et puudutatud emad võimalikult palju ostaksid. Müük toimus mitte rohkem kui kaks korda aastas, kuid neid juhtus ikkagi! Lisaks koostas idee autor tootekataloogid, mille saatis klientidele koju, andes võimaluse sooritada oste kodus.
@rebeccavaney.ie
Tänaseks on ostlemine kolinud internetti. Peaaegu igaüks saab tellida endale meelepärase asja, olgu selleks siis toit, riietus või mööbliese. Midagi pole aga võrreldav tavalise poeskäiguga, mille juurde käib tihtipeale tass aromaatset kohvi kaubanduskeskuse kohvikust ja ehk mõni huvitav film kinost!
1
